Nädalavahetus

Nädalavahetusel olin veel turisti rollis ja käisin kohalikus muuseumis, kus sai tutvuda nii Austraalia floora ja faunaga kui ka aborigeenide kunstiga ja elu tekkega kogu maal.

Kuna eelmisel päeval unustasin päikesekreemi kasutada, siis olin saanud näkku väikese punaka päevituse ja kuigi ilm oli ilus, ei tahtnud ma liiga palju lageda taeva all liikuda. Küll tegin väikese kesklinnast teisele poole jõe kaldale, kuhu on rajatud väga kena promenaad.

Mis sai minu reisist edasi - kes tunneb ära pühapäeva õhtul tehtud pildi?

Turist

Töönädala viimasel päeval otsustasin pisut turisti mängida. Sain eelmisel õhtul Lõuna-Aafriklasest toakaaslaselt soovitusi, mida selles suurlinnas kindlasti nägema peab ja otsustasin väikese retke ette võtta.
Hommikul seadsin sammud jõe ääres asuva pisikese praamisadama poole, et veelkord ookeani kaldas asuvasse Fremantle-nimelisse äärelinna minna. Sõiduvahendiks pidi seekord saama mitte rong, vaid praam.

 Kui olin pileti ära hankinud, oli mul veesõiduki lahkumiseni parajalt aega ja astusin sisse maailma kõrgeimasse muusikainstrumenti, milleks on jõe kaldal olev Swan Bell Tower. Sinna on üles riputatud 16 suurt kirikukella, millest kõige raskem peaks kaaluma kusagil kolmveerandi tonni kanti. Tänasel tehnika-ajastul on märkimisväärne, et neid kellasid liigutab siiamaani ainult inimkäsi ja elektroonikaga rütmide tekitamist seal ei harrastata.

Mina näiteks varem ei teadnud, et kirikukelladega tekitatakse heli kahte erinevat moodi - on kellad, mis ripuvad tavapäraselt, avatud osa allapoole ja on kellasid, mis on oma "surnud olekus" suunatud ülespoole. Turistidel on võimalus proovida ainult neid, mis on avatud allapoole. Teisi ei lasta proovida sel lihtsal põhjusel, et ülespoole avatud kellade köis, millega liikumist juhtida, käib üles-alla kolme meetri jagu ja kui turist peaks kogemata jääma liiga kauaks köiest kinni hoidma, on oht, et ta leiab end läbi lae lennanuna kelladele palju lähemal.
Kui mööda jõge allavoolu liikudes jõudsin Fremantle'isse kohale, seadsin sammud kuni 1991 aastani töötanud vangla poole. Huvitav teada, et kunagine Austraalia on vangide sunnitööga üles ehitatud. Isegi vangla ehitamine käis nii, et kõigepealt toodi vangid kohale ja siis pandi nad endale vanglat ehitama :) Algusaegadel, kui Austraalias polnud veel kulda ja vääriskive avastatud, oli vähemalt Lääne-Austraalias vange mitmeid kordi rohkem kui vabasid kodanikke.

Iseenesest on see vangla ehitamiseks suurepärane koht. Kes tahab põgeneda, kui ühel pool on haidest kubisev ookean ja teisel pool sadu või tuhandeid kilomeetreid laiutav kõrb? Fremantle'i vanglast toimus põgenemisi palju, kuna kohalikust ehitusmaterjalist tehtud vangla seinad olid nii haprad, et neist andis lusikaga läbi kaevata. Enamus vange tuli siiski paari kuu möödudes ise vabatahtlikult tagasi, sest kõht läks tühjaks ja ulualust oli ka vaja :)
Paar vangide kunstiteost:

Pärast vanglatuuri läksin vaba inimesena rannikule ookeani ja rannajoont uudistama. Vesi ei olnud küll väga soe, kuid see-eest väga soolane ja tugeva tuule tõttu ei julgenud ma lainetega kaugele ujuma hakata. Vähemalt sain linnukese kirja, et ookeanis ujumine on ära tehtud.

King's Park

Neljapäeval käisin ühes Perth'i suurematest vaatamisväärtustest - King's Park. Kokku käisin seal kahel erineval korral, kuid selle pargi maa-ala on niivõrd suur, et kogu pargi läbi käimiseks on vaja vähemalt ühte täispikka päeva. Erinevates Austraalia piirkondades olevast loodusest saab seal igatahes hea ülevaate.

Lisaks loodusele on pargis väga palju erinevaid monumente sõjas langenutele ja isegi puud, mis on istutad kindlatele langenud sõduritele. Tundub, et mitte ainult juhtidele, vaid kõikidele langenutele hoolimata nende auastmest või ametikohustustest.

Kuna park asub jõe ääres oleva künka peal, siis saab sealt ka väga hea vaate kesklinnale ja pikale osale jõest.

Keskusest eemal

Kuna üks soovitatud tööbüroodest asub keskusest üsna kaugel, siis kolmapäeval käisin esimest korda Austraalias kesklinna ja äärelinnu ühendava rongiga sõitmas ja nägin ka ookeani ära. Vaatasin ka seal, Fremantle'is, natukene ringi - jätab väga mõnusa väikelinna mulje.
Õhtul sain ka teada, kes oli mu neljas toakaaslane. Tegemist oli ühe britiga, kes nägi tuba esimest korda siis, kui prantslased ei olnud veel oma asju välja viinud ja ehmatas sellest segadusest nii ära, et oli kaks ööd oma läheduses elava venna juures ja seejärel võttis hostelis eraldi üksiktoa :)

Väike jalutuskäik õhtuses Perth'is

Teisipäeva hommikul saatsin tööbüroole eelmisel korral puudu olnud CV ja hakkasin oma uute käikude jaoks paari uut eksemplari välja printima. Justkui mingi halva endena tegelesin oma dokumentide printimisega väga pikka aega - kord ei õnnestunud mailide saatmine hosteli e-mailile, kord ei tahtnud printer meiega kuidagi koostööd teha. Kokkuvõttes läks paari paberi saamiseks aega kaugelt üle tunni.
Telefoni teel sain kätte lennukis kohatud härra, kes lubas lahkelt mu andmed oma tuttavatele edasi saata ja käisin ringi linna peal varem näidatud büroodes ning jätsin oma kontaktid. Mine tea, ehk näkkab kumbagi kaudu midagi.
Pärast tööotsinguid uuendasin oma toidutagavarasid (puuviljad on siin tõesti head) ja läksin tagasi hostelisse kõhtu täitma ja natuke kuulutuste hulgas ringi surfama.
Õhtul pärast väikest seltskonnaga laua taga istumist otsustasin teha ringi ja vaadata, milline näeb välja Perth ilma päikesevalguseta. Jalutasin jahedas õhtus vaikseid tänavaid pidi üsna jõe ääres asuva kohtumaja pargini ja sealt edasi jõeni

Kohtumaja pargis olev skulptuur

 Perth'i kesklinn

Pimedas ei olnud küll palju näha, kuid vastaskaldal asuvad tuled olid küll väga kaugel - kesklinnas on jõgi väga lai, ligi poolteist kilomeetrit. Väikese ringiga läbi kesklinna jalutasin oma "kodu" poole tagasi. Niimoodi tööpäeva õhtupimeduses oleks tegemist juskui teise linnaga, isegi jõulukuusk seisab rahulikus üksinduses ja saab päevastest kuumakraadidest puhata :)

Muide - õhtuti on siin piisavalt jahe, et ringi liikudes tuleb midagi kergemat peale visata. Meenutab Eesti sooja augustit - päeval päike kütab, õhtul on päris jahe ja ookean möllab justkui sügistormis.

Hakkan tööd otsima

Esmaspäeva hommikul avastasin endale suure üllatusena, et hostelis teistega ühte tuba jagades ja ühes toas magades on väga lihtne ärgata piisavalt vara - nii 8-9 paiku. Siiani olen olnud väga hea unega ja enne Austraaliat oli väga harukordne, kui ma ennast kohustuste puudumisel enne kella 11 voodist välja vedasin.
Juba üsna varakult seadsin sammud Perth'i raamatukogu poole, kus asusin oma CV-d lihvima. Siin tahetakse näha palju põhjalikumat resümeed kui Eestis, nii et kui tahad töökohta saada, tuleb teha päris palju eeltööd. Nagu juba eelmine kord mainisin, siis kuigi raamatukogus oli avalik ja tasuta nett olemas, ei suutnud ma ka sel korral mitte ühtegi korda ühendust saada :)
Lõuna paiku jõudsin tagasi hosteli juurde, kus jooksin jälle kord kokku seal elavate eestlastega. Oma silmaga nägin ja puutusin kokku pisut vähem kui kümne eestlasega. Mõned neist olid juba pikemat aega kohalikud, aga paljud, nagu minagi, olid alles hiljuti saabunud ja oma õnne otsima hakanud. Kuna Austraalias elamine on mitu korda kallim kui Eestis, siis kodumaal kogutud säästud kuivavad paljudel väga kiiresti kokku ja tavaliselt on enne elu nautima hakkamist vaja võimalikult kiiresti endale esimene tööots leida. Täpselt sama saatus oli ka minu kaasmaalastel.
Seadsin koos nendega sammud linna poole, et näha erinevate tööbüroode asukohad. Kuna mul CV veel välja prinditud ei olnud, siis näidati mulle teel ühte büroosse ära, kuhu pean järgmistel päevadel minema. Kui jõudsime kohale, anti üllatuseks ka mulle blanketid ära ja paluti CV hiljem e-mailiga järgi saata. Esimene linnuke büroodes kirjas!
Pärast seda jalutasin natuke linnas ringi, aga kuna tulin hotellist välja töiste mõtetega, siis fotokat mul seekord kaasas ei olnud. Nii et pilte näete järgmistes kirjutistes.
Õhtul kiristasin hambaid ja ostsin oma kalli 24 h netti ära, et saaks kodustega kirjavahetust pidada, blogi uuendada ja töökuulutustele pilgu peale heita.
Uutest päevadest juba uutes sissekannetes. Tsau!

Esimesed päevad uuel kontinendil

Õnneks sain järgmisel päeval (23/11) piisavalt vara üles, umbes 11 paiku, nii et ajaga kohanemisega pole mul siiamaani probleeme olnud. Ainus jama oli reede õhtul, kui läksin magama palavikuga - vist närvidest, temperatuurist ja teisest ajavööndist. Närvid on siiani üsna pingul, nii et iga öö läheb mööda väikese higistamisega.
Reede hommikul sain tuttavaks oma toakaaslastega, kelleks olid kaks prantslast ja üks lõuna-korealane. Eelmises postituses nähtud piltidel on minu oma voodi küljes rippuv sinine rätik, nii et ülejäänud tuba vaadates - mitte just kõige korralikum seltskond :)
Tegin päeva jooksul linna peal kiire ringi, et anda sisse taotlus maksukohuslase numbri ja pangakonto saamiseks ning hiljem hankisin endale kohaliku telefoninumbri. Arvestades linna elanike arvu (ligi 1,74 mln) on kesklinn ja ärirajoon väga väike - pakun, et umbes 2 km x 1 km. See-eest sirutuvad n-ö äärelinnad kümneid kilomeetreid eemale. Õnneks on hostel kesklinnast umbes 5 min jalutamise kaugusel, nii et kõik põhiline on käe-jala ulatuses.
Kui kõik kohustuslikud asjatoimetused olid tehtud, tulin tagasi hostelisse ja hakkasin väikese õlleklaasi taga kohalikega tutvust sobitama. Esimest korda ehtsa austraallasega rääkides tuleb ikka päris palju pingutada, et temast aru saada :) Õnneks sain jutule ka ühe Inglismaal sündinud ja Austraalias elanud mehega, kellega oli väheke lihtsam suhelda ja kohaliku elu kohta uurida. Kuna õhtuks oli tõusnud palavik, siis ma teistega koos linna peale edasi ei läinud - parem nii tervisele kui ka rahakotile.
Laupäeval käisin ja hankisin endale arvuti. Mitte midagi erilist, odavamapoolne HP. Peaasi, et saaks netis käia, pilte salvestada ja vajadusel ka dokumente kirjutada (näiteks CV).
Õhtul oli hea näide sellest, kui erinevad rahvused siin hostelis viibivad: ühe laua taga istusid ameeriklane, itaallane, šveitslane, brasiillane, belglane, iirlane, sakslane ja eestlane (viimane siis mina). Austraallased ise on siin hostelis vähemuses, kuigi ka neid on siin päris palju.
Pühapäeval lahkusid mu senised toakaaslased ja asemele tulid uued - üks üle 60-aastane Austraalia härra, üks Lõuna-Aafriklane ja kolmanda kohta ei tea, teda ma pole veel siiani näinud:)
Pärast hommikusi protseduure läksin oma uuele sõbrale HP-le internetti otsima, et ka teiega oma muljeid jagada. Hostelis endas, kus ma praegu kirjutan, on nett üsna kallis - 7,95 AUD/24 h. Raamatukogus on küll tasuta nett, kuid ühendust saada on võimatu - kahe päeva jooksul ei ole ma saanud ühendust mitte ühtegi korda :) Õnneks leidsin väikese nurgataguse kohviku, kus ostsin endale ühe Cappuccino ja sain pikka aega tasuta netis ringi surfata.

Teelõik raamatukokku

Kuna olin eelmine õhtu saanud soovituse ka ühe teise hosteli kohta, siis otsustasin pärast netis istumist väikese jalutuskäigu teha ja kesklinnast pisut kaugemale kaeda.
Nägin ära teise hosteli, mis on pisut soodsama hinnaga kui praegune, kuid ka igasugustest asutustest ja poodidest palju kaugemal. Loodan niikuinii peatselt kuhugi farmi tööotsa saada, et saaks linnast eemale ja natuke maaelu vaadata, nii et usutavasti pole vaja hakata hostelit vahetama.
Kui astuda paar sammu kesklinnast eemale, on mulje kohe täiesti teine: rahulikud tänavad, madalad ja väikesed majad - nagu oleks sattunud kuhugi väikelinna. Ainult et see väikelinn mahutab peaaegu sama palju inimesi kui Eesti :)

Õhtul hostelis olles avanes mulle üllatus. Kuulsin juhuslikult pealt eestikeelset vestlust ning liitusin väikese eestlaste seltskonnaga. Tegin päris suured silmad, kui sain teada, et kokku peaks siin hostelis olema ligi 15 rahvuskaaslast! Igatahes oli väga hea rääkida eesti keeles, tunne oli kohe kuidagi kodusem.
Tahaks juba sellest ärevusest lahti saada ja korralikult reisi nautima hakata! Noh - ehk pean esimese töökoha ära ootama ja seejärel läheb paremaks.
Tänasest tööotsimisest juba järgmine kord. Tsau!