Esimesed päevad uuel kontinendil

Õnneks sain järgmisel päeval (23/11) piisavalt vara üles, umbes 11 paiku, nii et ajaga kohanemisega pole mul siiamaani probleeme olnud. Ainus jama oli reede õhtul, kui läksin magama palavikuga - vist närvidest, temperatuurist ja teisest ajavööndist. Närvid on siiani üsna pingul, nii et iga öö läheb mööda väikese higistamisega.
Reede hommikul sain tuttavaks oma toakaaslastega, kelleks olid kaks prantslast ja üks lõuna-korealane. Eelmises postituses nähtud piltidel on minu oma voodi küljes rippuv sinine rätik, nii et ülejäänud tuba vaadates - mitte just kõige korralikum seltskond :)
Tegin päeva jooksul linna peal kiire ringi, et anda sisse taotlus maksukohuslase numbri ja pangakonto saamiseks ning hiljem hankisin endale kohaliku telefoninumbri. Arvestades linna elanike arvu (ligi 1,74 mln) on kesklinn ja ärirajoon väga väike - pakun, et umbes 2 km x 1 km. See-eest sirutuvad n-ö äärelinnad kümneid kilomeetreid eemale. Õnneks on hostel kesklinnast umbes 5 min jalutamise kaugusel, nii et kõik põhiline on käe-jala ulatuses.
Kui kõik kohustuslikud asjatoimetused olid tehtud, tulin tagasi hostelisse ja hakkasin väikese õlleklaasi taga kohalikega tutvust sobitama. Esimest korda ehtsa austraallasega rääkides tuleb ikka päris palju pingutada, et temast aru saada :) Õnneks sain jutule ka ühe Inglismaal sündinud ja Austraalias elanud mehega, kellega oli väheke lihtsam suhelda ja kohaliku elu kohta uurida. Kuna õhtuks oli tõusnud palavik, siis ma teistega koos linna peale edasi ei läinud - parem nii tervisele kui ka rahakotile.
Laupäeval käisin ja hankisin endale arvuti. Mitte midagi erilist, odavamapoolne HP. Peaasi, et saaks netis käia, pilte salvestada ja vajadusel ka dokumente kirjutada (näiteks CV).
Õhtul oli hea näide sellest, kui erinevad rahvused siin hostelis viibivad: ühe laua taga istusid ameeriklane, itaallane, šveitslane, brasiillane, belglane, iirlane, sakslane ja eestlane (viimane siis mina). Austraallased ise on siin hostelis vähemuses, kuigi ka neid on siin päris palju.
Pühapäeval lahkusid mu senised toakaaslased ja asemele tulid uued - üks üle 60-aastane Austraalia härra, üks Lõuna-Aafriklane ja kolmanda kohta ei tea, teda ma pole veel siiani näinud:)
Pärast hommikusi protseduure läksin oma uuele sõbrale HP-le internetti otsima, et ka teiega oma muljeid jagada. Hostelis endas, kus ma praegu kirjutan, on nett üsna kallis - 7,95 AUD/24 h. Raamatukogus on küll tasuta nett, kuid ühendust saada on võimatu - kahe päeva jooksul ei ole ma saanud ühendust mitte ühtegi korda :) Õnneks leidsin väikese nurgataguse kohviku, kus ostsin endale ühe Cappuccino ja sain pikka aega tasuta netis ringi surfata.

Teelõik raamatukokku

Kuna olin eelmine õhtu saanud soovituse ka ühe teise hosteli kohta, siis otsustasin pärast netis istumist väikese jalutuskäigu teha ja kesklinnast pisut kaugemale kaeda.
Nägin ära teise hosteli, mis on pisut soodsama hinnaga kui praegune, kuid ka igasugustest asutustest ja poodidest palju kaugemal. Loodan niikuinii peatselt kuhugi farmi tööotsa saada, et saaks linnast eemale ja natuke maaelu vaadata, nii et usutavasti pole vaja hakata hostelit vahetama.
Kui astuda paar sammu kesklinnast eemale, on mulje kohe täiesti teine: rahulikud tänavad, madalad ja väikesed majad - nagu oleks sattunud kuhugi väikelinna. Ainult et see väikelinn mahutab peaaegu sama palju inimesi kui Eesti :)

Õhtul hostelis olles avanes mulle üllatus. Kuulsin juhuslikult pealt eestikeelset vestlust ning liitusin väikese eestlaste seltskonnaga. Tegin päris suured silmad, kui sain teada, et kokku peaks siin hostelis olema ligi 15 rahvuskaaslast! Igatahes oli väga hea rääkida eesti keeles, tunne oli kohe kuidagi kodusem.
Tahaks juba sellest ärevusest lahti saada ja korralikult reisi nautima hakata! Noh - ehk pean esimese töökoha ära ootama ja seejärel läheb paremaks.
Tänasest tööotsimisest juba järgmine kord. Tsau!